Asun siis asja kallale, mida te siin kõik nii kaua ilmselt oodanud olete. Tuleb palju teksti, lõppu ehk ka paar pilti, nii et olge valmis.
Mis siis ikkagi juhtus 13 ja reedel?
Ausalt, ei tahaks seda meenutada, aga... inimestele ikka meeldib ju teiste lugusid lugeda, eriti, kui kellelgil on halvasti läinud. Lugeda ja siis rõõmustada, et näe - mul ikka läheb paremini ja kusagil on keegi veel kehvemas seisus? Aga see selleks. Võtke või jätke. Elage kaasa või tundke kahjurõõmu :-)
Kui veel mäletate, siis mingi poolteist nädalat tagasi sain ma endale külmetuse kaela (loe: Rinnapõletik! RINNA!!! aiaaa... mu vaene tissike...), õigemini sealt see rinnapõletiku-saaga alguse saigi.
Uskusin, et see oligi vaid korraks ja saime õigel ajal jaole. Aga no kus sa sellega, see oli vaid algus! Täpselt nädal tagasi tundsin jälle õhtul, et nonii, külmavärinad taas platsis ja no ei kannata olla. Õnneks ema jälle kärmelt tegutses ja saime jälle jaole. Jess (mõtlesin ma...)!!! Aga teadupoolest kaks ilma kolmandata EI jää!
Ja no see kolmas "laks" oli ikka korralik pauk allapoole vööd! Reaalselt! Mõtlesin, et nüüd on minu tund tulnud ja ma lihtsalt suren ära! Kannatasin ikka poole ööni ära, proovisime nii ja proovisime naa. Palavik aga aina tõusis, siis veidi langes, siis jälle koos jõhkrate külmavärinatega jälle tõusis. See palavikutõusu külmavärin on maailma kõige jõhkram! Mu kapis lihtsalt pole nii palju riideid, mis sel hetkel kõik selga tahaks panna! Hambad tahavad suust ära kukkuda ja no last ei julge puudutadagi, käed on värisevad ja jääkülmad!!! Tõeline Antarktika!
Kõigepealt helistasin 1220 - 24h perearsti keskusesse. Ja no lubage naerda! See on maailma kõige debiilsem koht üldse, kust abi küsida! No vähemasti see "tädikene", kelle otsa mina sattusin tol ööl oli ikka totaalne jobu! Kui oled valinud endale sellle töökoha, siis palun - ÜRITA vähemalt viisakas olla ja vähemalt natukenegi kaasa tunda ja abi pakkuda. Aga ei! Sain põhimõtteliselt möliseda ja midagi uut sealt teada ei saanud. Nii et ikka väga mööda koht.
Seega, kuna ka laps oli juba hüsteerias (näljane, üleväsinud), siis tuli kutsuda kiirabi. Jumal tänatud, et meil siin Vändras vähemalt toredaid inimesi leidub. Ka öösel kell 2! Tehti kiirelt läbivaatus ja kohe tilguti alla. Palavik oli selleks ajaks juba 39,5 - mis minu puhul on ikka juba väga jõhker, ajas oksele ja isegi joogid ei seisnud sees enam... katsu siis veel lapsele piima toota! Hmmm... õhust ja armastusest? Kahjuks pole see võimalik...
Õnneks ema oli olemas mul ja laps sai vähemalt ema süles teises toas rahuneda ja lõpuks ka uinuda. Ja mina siis vaikselt tilguti all taastuda. Arutasime ja mõtlesime, mis edasi. Kuna palavik hakkas langema ja enesetunne paranema, siis ikkagi otsustasime, et kohe haiglasse ei sõida, aga kui hommikuks peaks palavik tõusma, siis kindlasti kohe haigla poole suund sisse võtta. Ja tunduski, et kõik võib veel hästi minna. Magasin paar tunnikest, isegi sõin veidi ja tunne oli hea.
Kuid ei tasu varakult hõisata! Hommikul tõustes oli tekkinud jälle see imelik külmatunne ja olemine oli jälle kehvapoolne. Koheselt võtsin kraadiklaasi ja - juba 38! Appi!!! Äratasin siis kalli kaasa üles, pakkisime kiirelt asjad (noh, nii kiirelt kui võimalik... mees pakkis, mina üritasin last toita mingi piimaga mis oli tekkinud haiguste kiuste...) ja varsti juba haiglas olimegi.
Koheselt jälle tilguti alla. Selgus, et ka veresuhkur oli 8 peal (ilmselt kõikidest neist mee-tee jookidest ja puuviljadest (ainus mida suutsin süüa), mis öösel sai sisse kugistatud, sest veresuhkruga pole mul iialgi probleeme olnud...) ja põletikunäitajad ikka piisavalt kõrged, et nädalavahetus "mõnusas" haiglasviidis oli 100% garanteeritud ja antibiootikumikuur välistamatu! No ja lapsel oli selleks ajaks ka kõht megalahti läinud, kõigist mu sissetarbitud valuvaigistitest ning kartsin, et võib ka tema olemine veel kehvemaks minna.
No korralik hullumaja mis seal haiglas esimesel ööpäeval ikka toimus! No esiteks need erinevad valvearstid. Nädalavahetus ja no selline tunne, nagu oleksin Venemaale haiglasse sattunud. "Tjere, minja oljen teje aršt... bla-bla.bla..." Igaüks omamoodi, eri arvamusega, nii- ja naasugune. Anna abi ühesõnaga. Nutt oli mul ikka kerge tulema, mitte keegi ei paistnud mind mõistvat. Aina käidi ukse taga küsimas, miks laps nutab ja miks nii miks naa. No miks-miks! Peksan teda teie arvates wä? Kas tõesti nii raske aru saada, et haiguse tõttu polnud ma maganud! Ja teadupoolest võiks ju arstid teada, et magamine tekitab piima (loomulikult lisaks ka söömine-joomine) ja no millest see laps siis toituda võiks, kui piima pole? Mulle jäi küll mulje, et peavad mind ma-ei-tea-kelleks! Õnneks lõpuks esmaspäeval ikka sai NORMAALSEID sõbralikke ja abivalmeid inimesi ka ikka kohatud.
Vahepalaks, et ma liiga tõsiseks siin ei muutuks. Pean teiega jagama ka oma tõelist Deja vu kogemust, mida magamatuse tõttu haiglas kogesin, no ikka tõelised luulud! Kuna piimaga oli ikkagi häda (just selle haige rinnaga) ja laps tundus näljane, siis külastasid mind ka erinevad imetamisnõustajad-ämmaemandad.
Ja no SEE konkreetne tädike! Kui ta mu palatisse sisenes ja minu lugu uurima hakkas, siis mõtlesin ma, et no kas annab olla NII Alzheimer!?! et ei mäleta mind! Alles sa ju käisid ja küsisid ja rääkisime ja nüüd jälle uurid samu asju ja no ei mingit abi! No ma võisin võtta mürki, et ta oli juba kord mu juures minuga rääkimas käinud. Nagu PÄRISELT KA! :D See oli lihtsalt nii reaalne! Minu kahjuks aga selgus, ka teise valveõe kinnitusel, et tädike oli mu juures esimest korda ja oli teine alles isegi puhkuselt tulnud, üle pika aja esimesel tööpäeval! :D Anna abi noh!!! Siiani ei taha ma seda kõike väga uskuda, aga no... Hullusärki ka kandma ei taha hakata, seega pean leppima.
Mis siis veel... öeldakse, et ole positiivne, ära nuta, sest kõik halvad emotsioonid lisaks magamatusele pärsivad samuti piima teket. No aga katsu sa olla positiivne, võid ju üritada kõigest väest, aga no sügaval sisimas on siiski kurbus. Kui ise võid seda eitada, siis laps on su hingepeegel ja tema seda juba enda teada ei jäta. Nii me siis koos nutsime ja ka naersime (sest tema tegelikult oli õnnelik ja oma naeratustega süstis veidikenegi minusse positiivsust! :-) ).
Kahjuks väikeskesele tuli minu AB tõttu mingi lööve tervele kehale ja no see ei olnud teps mitte ilus vaatepilt, seega kiirelt vahetati ravim ümber tilguti asemel tablettideks. Mõjus. Vähemalt lapsel nüüd kõik korras, mina pean siin sööma lisaks veel probiootikume, et seedimist toetada, muidu istuks vist non-stop WC potil, sest see nr 2 ikka ei ole päris see, mis võiks :D Aga muidu ei kurda. Tiss on nüüdseks mõnus ja piima ikkagi on ka hakanud normaalsemalt jälle tulema. Tibuke saab ka kõhu kenasti täis ja on niisma armas ninnu-nännu-memmekas. :-)
Aga mida ma sellest loost õppisin?
No seda, et ikka ei tasu olla nii tormakas ja jõuda kõike teha. Näiteks kooli ma ikkagi veel ei lähe. Äkki see oligi see "kurjajuur", see, et selle peale üldse mõelda julgesin - ning nüüd karistus käes!
No esimene emaduskogemus ja tundus, et energiat on palju ja et ikka teeks ja toimetaks! Ikkagi uuestisünd ja uus keha ja kogemus ja! VAU! Aga no ilmselgelt põlesin läbi! Õnneks siiski sain enam-vähem õigel ajal jaole. Loodan vähemalt, et enam sellist jama läbi ei pea kogema ja AUSALT püüan nüüd parem ema olla. Ja ainult talle elada! Kuigi no hirmsasti tahaks juba sinna ja tänna ning vähemasti hobuste juurdegi minna... Appi!!! Aga loodan, et pisikese kasvades ja arenedes ja kosudes siiski leiame kuldse kesktee, et koos siiski ka väljaspool kodu tegutseda saaks. Senikaua pean ka ennast hoidma ja riietama nagu beebit, sest nagu selgub, siis oleme kõigele väga vastuvõtlikud. See on müstika mu jaoks, sest olen alati olnud terve kui purikas! Aga nagu näha, siis pole siin midagi uues kehas kõik hea ja super. Keegi suurt palli müüb, kuhu sisse saaksime pugeda ja end niiviisi kogu ümbritseva eest kaitsta?
No midagi sellist :D
Nali naljaks. Aga meile anti uus võimalus. Uus algus. Ja nüüd paremini. Oleme kodused ja ühtki haiget inimest näha ei taha! :D Nädalalõpus saab Kertukene juba kuuseks, järgmine nädal kontrollvisiidile uusi parameetreid võtma, saame ka kordusvaktsiini ning siis võib kõik minna järjest-järjest paremaks ja me kõik tugevamaks. :-) Ja detsember on imeline jõulukuu - ootame imesid ja kõike kaunist :-) Elame-näeme.
Kena õhtut, armsad jälgijad-kaasaelajad!
No comments:
Post a Comment