Elukogemused on võimsad!

Sünnitus on võimas! Naised, te kõik peaksite selle läbi elama, sest ainult siis saate aru, kui võimsad me tegelikult oleme, milleks kõigeks valmis. See kõik on lihtsalt imeline! Ükski valu pole enam mingi valu peale sellist kogemust!!!

Emaks olemine on ikka raske, samas üks imeline amet, tingimusteta armastus! Päevad lähevad linnutiivul, käime jalutamas, toimetame, avastame maailma, oleme rõõmsad ja õnnelikud. Õhtuhämaruse saabudes aga tuleb pisikesel meeletu lähedusevajadus ja veidi ilmselt häirib teda ka üks kuri gaasipoiss pisikeses kõhukeses, kes ei lase rahulikult olla ja elu nautida. Seega rallime mööda elamist ringi ja püüame pisikese elu võimalikult mugavaks teha, et ta ei peaks oma pisikest peakest kurbade tunnetega vaevama. Iga öö on justkui uus õppetund, mis siis hommikuks puhanud peaga leiab justkui imeväel lahenduse! Ja siis algab järgmise hommikuga ring otsast peale.

Aga seekord ei tahtnud ma sellest rääkida, vaid tänasest järjekordsest, peale sünnitust järgmisest võimsast kogemusest. Minu jaoks!

Nimelt, kasvab meie peres viiendat aastat ka taksikoer Snoopy. Minu esimene koer, keda nii-nii väga tahtsin, sest... koerad – nad on ju nii armsad! Aga kuna tegemist üldse esimese koerakogemusega, siis pole kõik algusest peale kohe kindlasti läinud päris nii, nagu oleks pidanud. Nimelt, saime oma perre ikka tõelise taksi iseloomuga poisi. Ikka tõsise ülbiku, samas ka tubli perehoidja, beebide armastaja, sõbra, kes alati ootab rõõmuga koju. Aga! Kui poisile ikka midagi ei meeldi, siis seda ta naljalt enda teada ei jäta.

Üheks proovikiviks ongi saanud meile küünte lõikamine. Kunagi ammu-ammu sai tehtud ränk viga ja sai talle sisse lõigatud, lausa verele. Ja mis te arvate!?! Seda see poisiklutt juba ei unusta!

Aga kuna ta ise ei suuda neid korralikult kulutada ja olid teised juba jälle liiga pikaks kasvanud, siis tuli võtta ette teekond vet-arsti juurde. Mõeldud-tehtud. Olime jõudnud kohale.

Läksime siis arsti ruumi, tutvustasime talle küünekääre, arstitädi ja protsess võis edukalt alata. Toetasin Snoopykest kenasti ja rääkisin, et pole hullu ja tal endal on hiljem parem ju joosta ja ringi trallida. Tundus, et kõik sujubki... kuni selle saatusliku hetkeni...

Väikese nihverdamise juures lõikas arstitädi talle siiski sisse ja lausa verele! Ja sealt see tuligi... Kolmekordne puremine minu käe suunas. Palju polnudki vaja, sest teadupoolest on neil väga teravad hambad, aga verd jagus ikka küllaga.

Lasime siis koera lahti, puhastasime ja sidusime mu käe ja mõtlesime, et proovime panna ikkagi suukorvi talle. Aga ei! Tahtis arstigi nähvata! Okei... Mis me siis teeme!?! Ei saa ju võimu talle jätta...

Kuna oli plaanis poodlema minna, siis võtsime kõik koos perega aja maha ja veetsime paar tunnikest mõtteid eemale viies... Ja siiski plaanisime samal päeval tagasi minna. Mõeldud-tehtud.

Püüdsime olla kavalamad, kui kaval taksikoer, ja läksime ringiga võimalikult neutraalsesse kohta, et jälgi segada ja neutraalsel pinnal taas sõprust sobitada. Tegimegi mõned trikid ja siis välgukiirusel tegutsedes saime suukorvi pähe.

Oh seda üllatust ja viha mis selle koera silmist paistis sel hetkel! Rabelemine, põgenemiskatsed, suukorvi eemaldamise katse! Aga tulutult. Siis keelduti aga rihma otsas edasi kõndimast... No mida teha! Ikka üks korralik tänavapikkus oli ju vaja kõndida, et vetarsti majani jõuda. 12,6kg on ikka korralik sangpomm, mida süles vedada! Aga no mis sa hädaga teed. Võtsingi oma koorma enda kanda ja kihutasime pooljoostes, paari pausiga hinge kogudes arstimajani.

Oh sa mu armas aeg! Sellist karumaadlust, sellise hädakisa ja sita-kusepritsmete saatel vetmaja põrandal poleks ma eales ette kujutanud, et võiksin kunagi oma elus kogeda. Aga just täpselt niimoodi kõik aset leidiski! Aga olime arstiga vapramad ja vastupidavamad, kui mul alandlik armas koerake, aga saime hakkama... kuigi... kui meenutada, siis lool on ka õudne püant, mis oleks võinud lõppeda ma-ei-taha-teada-millega, sest ootamatult rabelemise käigus läks suukorvi rihm lahti. Õnneks märkasime seda koheselt ja hakkasime kiiresti tegutsema, et see kinnitada. Aga ega ka koer seda siis tähelepanuta jätnud!

Ta haaras kui elu viimsest õlekõrrest ja võttis kokku kogu oma väikese, aga võimsa taksi jõuvarud. Rabeles meeletult! Niimoodi, et pidin ka peaaegu kogu oma keharaskusega põrandasse suruma ja niutsumiseni paigal hoidma. Aga kuna oli jäänud veel viimane küüs, siis olid meie kõigi piinad selleks korraks lõpuks ometi lõppenud.

Lasime ta kiiresti vabaks, hinge tõmbama, kosuma. Ise pesin endalt suurema sita maha, eemaldasime tal’t suukorvi ja premeerisin teda maiustustega, ohtralt. Sest olime ju tegelikult kõik üks tubli ja edukas meeskond!

Ja kõik see, mis nüüd peale seda õudset, ent õpetlikku seika aset leidma on hakanud, on imeline! Siiani, on tal austus olnud pigem meesterahvaste vastu, eriti suur aukartus on issi Aroni vastu, kelle vastu pole koer kunagi julenud hammast tõsta.

Aga nüüd! Olles ikkagi ametlikult Snoopy omanik, siis, parem hilja kui mitte kunagi, see poisiklutt teab nüüd, et ülbitsemine on tema jaoks selles elus lõppenud. Mina olen tema kuningas, tema aju, tema nr1, tema treener, tema parim sõber, keda tuleb austada, kelle sõna kuulata ja kelle heaks tuleb teha kõik, et see kasvõi imepisike maius või pai või pilguheit välja teenida. Müstika! Elu ikka õpetab. Ka loomad õpivad. Ka minu Snoopy.

Selline kunstivaim on peale tulnud, et peaks vist raamatu kirjutama... Aga esialgu piirdun siiski oma netiraamatu ehk eluloo-blogiga.

Cheers!

Elu on ilus!

Päikest teile kõigile, armsad!