♥ Kertu ♥

♥ Kertu ♥

Thursday, November 26, 2015

Kertu ja taksikoer Snoopy!

Nii magatakse meil siis lõunaund. Meie tubli lapsevalvur Snoopy esiplaanil ning taga patjade vahel iluund magav beebi Kertu. Kui alguses oli Snoopy väga tubli "beebimonitor" , siis nüüdseks on asjalood sedasi, et kui see imelik "asi" nutma hakkab, siis pigem põgenetakse teise tuppa teki alla, kuid kui beebi magab, siis on väga meeldiv tema külje alla või lähedusse voodisse kaissu pugeda. :-)
Muidugi ei usalda ma veel neid päris omapäi, sest mu taks on ikka tõeline TAKS! Aga no tahaks siiski väga loota, et neist saavad tulevikus väga head sõbrad! :-) Ideepoolest on lootus hea, sest beebid , vähemalt beebikiisud Snoopyle väga meeldivad. Tal on üks suur sõber kass Siimu, kellega ta nüüdseks küll harva kohtub, kuid vaatamata sellele tunnevad üksteist ära ja kohtumisrõõm on suur ning kord sai ta ka ühe väikese kassipojakese nimega Triibu "üles kasvatada", nende sõprust oli lihtsalt nii tore jälgida :-)


Snoopy & Siimu:

Snoopy & Triibu:



Kuigi voodi on meil väike, siis vajadusel mahutab siiski palju. Ka issi magab kusagil minust vasakul. Mina aga imetlen oma magavaid armsaid tegelasi ja jäädvustan igat hetke nende seltsis :-)




Ning kui ma juba kirjutama hakkasin, siis teen väikese "update" ka Kertu kuu aja parameetritest. :-)

Kaal 4850g (sünnikaal 3800, sünnitusmajast lahkudes 3500), pikkus 57cm (sündides 54). Kiideti ja öeldi, et on üks tubli ja asjalik tüdruk. Kertu sai arstitädi juures käies ka süsti, mis tüdrukutele omaselt möödus muidugi suure hirmukisa saatel, kuid õnneks emme tissi otsas saabus õigepea rahu ja vaikus ning magus uni võis jätkuda :-) Ning selle imelise jõuluhõngulise päeva puhul premeerisime endid ka praekapsa ja verivorstidega. Mmm, njämma! Vahel on lihtsalt NII vähe õnneks vaja :-)






Lõpetuseks, ei taha küll ära sõnuda. Kuid! Kui nüüd kõik õnneks läheb, siis hiljemalt homseks õhtuks oleme me terve perega Muhumaal! Lähme issile külla ja ühtlasi ka juba töö juurde "nägusid näitama" ning hobuste juurde :-) Ei jõua ära oodata!


Ilusat nädalavahetust kõigile!

Saturday, November 21, 2015

Kuu aega tingimusteta armastust! ♥♥♥

Juba on meie ilmaime saanud kuu ajaseks! APPI, kuhu sel ajal NII kiire küll on!?!

Täna saame ametlikult pidada maha väikese mini-sünna. Vanaema teeb kooki ja süütame ka väikese küünla, mida Kertu küll iseseisvalt veel ilmselgelt puhuda ei suuda, kuid omad salasoovid on tal kindlasti ja armas emme aitab neid tal kindlasti täide viia. :-) Vähemasti annan endast parima, et ta tunneks end maailma kõige rõõmsamana ja õnnelikumana!

Kuu aja parameetritest veel rääkida ei oska, sest lähme kontrolli alles 24ndal. Kuid nii palju, kui teda siin ikka kantseldatud saab, siis ikka on kosunud küll teine. Üle nelja kilo kindlasti ;-) Aga mis täpsemalt, see selgub siis antud kuupäeval, kui arstitädi piigale pilgu peale viskab.


* * *


Aga ega rohkem siin tänasest päevast rääkida polegi. Ilmataat kostitas meid üle pika aja ilusa päikeselise ilmaga ning tegime selle puhul lausa kahetunnise retke värskes õhus koos sõber Snoopyga. Ja siis hiljem kodus tegime endid ilusaks ja jäädvustasime paar parimat hetke, et need ka pärisfotodena kord mälestustealbumisse tee leiaks.

Jagan mõnda pilti ka teiega, mu armsad lugejad!



Üks väsinud sünnipäevaline:

Sõbrad:

 Vanaema kingitud kõrin-mänguasi:

Vanaema super kohupiimakook: (sünnipäeva puhul ikka šokolaadikaunistusega :D )

Tänane päevakangelane oma tordiga poseerimas: (tissipiima kaudu saab maiustada veidi :D )

Väike perepilt kah tänase tähtsa päeva puhul:

Nagu issi nõnda tütar ehk kui välimus on emmelt, siis midagi peab ju ka issiga sarnast olema:

Wednesday, November 18, 2015

Best place for sleeping!

VIDEO SIIN

Good night!

VIDEO SIIN

Jälle algab kõik, algab uuesti...

Nonii-nonii-nonii. Olen tagasi! Loodan, et lugejad pole mind veel maha jätnud, aga nagu näha, siis külastajaid ikka jagub, varsti juba 2000 vaatamist mu blogil. Seega tean, et tasub jätkata :-)

Asun siis asja kallale, mida te siin kõik nii kaua ilmselt oodanud olete. Tuleb palju teksti, lõppu ehk ka paar pilti, nii et olge valmis.

Mis siis ikkagi juhtus 13 ja reedel?

Ausalt, ei tahaks seda meenutada, aga... inimestele ikka meeldib ju teiste lugusid lugeda, eriti, kui kellelgil on halvasti läinud. Lugeda ja siis rõõmustada, et näe - mul ikka läheb paremini ja kusagil on keegi veel kehvemas seisus? Aga see selleks. Võtke või jätke. Elage kaasa või tundke kahjurõõmu :-)

Kui veel mäletate, siis mingi poolteist nädalat tagasi sain ma endale külmetuse kaela (loe: Rinnapõletik! RINNA!!! aiaaa... mu vaene tissike...), õigemini sealt see rinnapõletiku-saaga alguse saigi.
Uskusin, et see oligi vaid korraks ja saime õigel ajal jaole. Aga no kus sa sellega, see oli vaid algus! Täpselt nädal tagasi tundsin jälle õhtul, et nonii, külmavärinad taas platsis ja no ei kannata olla. Õnneks ema jälle kärmelt tegutses ja saime jälle jaole. Jess (mõtlesin ma...)!!! Aga teadupoolest kaks ilma kolmandata EI jää!

Ja no see kolmas "laks" oli ikka korralik pauk allapoole vööd! Reaalselt! Mõtlesin, et nüüd on minu tund tulnud ja ma lihtsalt suren ära! Kannatasin ikka poole ööni ära, proovisime nii ja proovisime naa. Palavik aga aina tõusis, siis veidi langes, siis jälle koos jõhkrate külmavärinatega jälle tõusis. See palavikutõusu külmavärin on maailma kõige jõhkram! Mu kapis lihtsalt pole nii palju riideid, mis sel hetkel kõik selga tahaks panna! Hambad tahavad suust ära kukkuda ja no last ei julge puudutadagi, käed on värisevad ja jääkülmad!!! Tõeline Antarktika!

Kõigepealt helistasin 1220 - 24h perearsti keskusesse. Ja no lubage naerda! See on maailma kõige debiilsem koht üldse, kust abi küsida! No vähemasti see "tädikene", kelle otsa mina sattusin tol ööl oli ikka totaalne jobu! Kui oled valinud endale sellle töökoha, siis palun - ÜRITA vähemalt viisakas olla ja vähemalt natukenegi kaasa tunda ja abi pakkuda. Aga ei! Sain põhimõtteliselt möliseda ja midagi uut sealt teada ei saanud. Nii et ikka väga mööda koht.

Seega, kuna ka laps oli juba hüsteerias (näljane, üleväsinud), siis tuli kutsuda kiirabi. Jumal tänatud, et meil siin Vändras vähemalt toredaid inimesi leidub. Ka öösel kell 2! Tehti kiirelt läbivaatus ja kohe tilguti alla. Palavik oli selleks ajaks juba 39,5 - mis minu puhul on ikka juba väga jõhker, ajas oksele ja isegi joogid ei seisnud sees enam... katsu siis veel lapsele piima toota! Hmmm... õhust ja armastusest? Kahjuks pole see võimalik...
Õnneks ema oli olemas mul ja laps sai vähemalt ema süles teises toas rahuneda ja lõpuks ka uinuda. Ja mina siis vaikselt tilguti all taastuda. Arutasime ja mõtlesime, mis edasi. Kuna palavik hakkas langema ja enesetunne paranema, siis ikkagi otsustasime, et kohe haiglasse ei sõida, aga kui hommikuks peaks palavik tõusma, siis kindlasti kohe haigla poole suund sisse võtta. Ja tunduski, et kõik võib veel hästi minna. Magasin paar tunnikest, isegi sõin veidi ja tunne oli hea.

Kuid ei tasu varakult hõisata! Hommikul tõustes oli tekkinud jälle see imelik külmatunne ja olemine oli jälle kehvapoolne. Koheselt võtsin kraadiklaasi ja - juba 38! Appi!!! Äratasin siis kalli kaasa üles, pakkisime kiirelt asjad (noh, nii kiirelt kui võimalik... mees pakkis, mina üritasin last toita mingi piimaga mis oli tekkinud haiguste kiuste...) ja varsti juba haiglas olimegi.

Koheselt jälle tilguti alla. Selgus, et ka veresuhkur oli 8 peal (ilmselt kõikidest neist mee-tee jookidest ja puuviljadest (ainus mida suutsin süüa), mis öösel sai sisse kugistatud, sest veresuhkruga pole mul iialgi probleeme olnud...) ja põletikunäitajad ikka piisavalt kõrged, et nädalavahetus "mõnusas" haiglasviidis oli 100% garanteeritud ja antibiootikumikuur välistamatu! No ja lapsel oli selleks ajaks ka kõht megalahti läinud, kõigist mu sissetarbitud valuvaigistitest ning kartsin, et võib ka tema olemine veel kehvemaks minna.

No korralik hullumaja mis seal haiglas esimesel ööpäeval ikka toimus! No esiteks need erinevad valvearstid. Nädalavahetus ja no selline tunne, nagu oleksin Venemaale haiglasse sattunud. "Tjere, minja oljen teje aršt... bla-bla.bla..." Igaüks omamoodi, eri arvamusega, nii- ja naasugune. Anna abi ühesõnaga. Nutt oli mul ikka kerge tulema, mitte keegi ei paistnud mind mõistvat. Aina käidi ukse taga küsimas, miks laps nutab ja miks nii miks naa. No miks-miks! Peksan teda teie arvates wä? Kas tõesti nii raske aru saada, et haiguse tõttu polnud ma maganud! Ja teadupoolest võiks ju arstid teada, et magamine tekitab piima (loomulikult lisaks ka söömine-joomine) ja no millest see laps siis toituda võiks, kui piima pole? Mulle jäi küll mulje, et peavad mind ma-ei-tea-kelleks! Õnneks lõpuks esmaspäeval ikka sai NORMAALSEID sõbralikke ja abivalmeid inimesi ka ikka kohatud.

Vahepalaks, et ma liiga tõsiseks siin ei muutuks. Pean teiega jagama ka oma tõelist Deja vu kogemust, mida magamatuse tõttu haiglas kogesin, no ikka tõelised luulud! Kuna piimaga oli ikkagi häda (just selle haige rinnaga) ja laps tundus näljane, siis külastasid mind ka erinevad imetamisnõustajad-ämmaemandad.
Ja no SEE konkreetne tädike! Kui ta mu palatisse sisenes ja minu lugu uurima hakkas, siis mõtlesin ma, et no kas annab olla NII Alzheimer!?! et ei mäleta mind! Alles sa ju käisid ja küsisid ja rääkisime ja nüüd jälle uurid samu asju ja no ei mingit abi! No ma võisin võtta mürki, et ta oli juba kord mu juures minuga rääkimas käinud. Nagu PÄRISELT KA! :D See oli lihtsalt nii reaalne! Minu kahjuks aga selgus, ka teise valveõe kinnitusel, et tädike oli mu juures esimest korda ja oli teine alles isegi puhkuselt tulnud, üle pika aja esimesel tööpäeval! :D Anna abi noh!!! Siiani ei taha ma seda kõike väga uskuda, aga no... Hullusärki ka kandma ei taha hakata, seega pean leppima.

Mis siis veel... öeldakse, et ole positiivne, ära nuta, sest kõik halvad emotsioonid lisaks magamatusele pärsivad samuti piima teket. No aga katsu sa olla positiivne, võid ju üritada kõigest väest, aga no sügaval sisimas on siiski kurbus. Kui ise võid seda eitada, siis laps on su hingepeegel ja tema seda juba enda teada ei jäta. Nii me siis koos nutsime ja ka naersime (sest tema tegelikult oli õnnelik ja oma naeratustega süstis veidikenegi minusse positiivsust! :-) ).
Kahjuks väikeskesele tuli minu AB tõttu mingi lööve tervele kehale ja no see ei olnud teps mitte ilus vaatepilt, seega kiirelt vahetati ravim ümber tilguti asemel tablettideks. Mõjus. Vähemalt lapsel nüüd kõik korras, mina pean siin sööma lisaks veel probiootikume, et seedimist toetada, muidu istuks vist non-stop WC potil, sest see nr 2 ikka ei ole päris see, mis võiks :D Aga muidu ei kurda. Tiss on nüüdseks mõnus ja piima ikkagi on ka hakanud normaalsemalt jälle tulema. Tibuke saab ka kõhu kenasti täis ja on niisma armas ninnu-nännu-memmekas. :-)


Aga mida ma sellest loost õppisin?

No seda, et ikka ei tasu olla nii tormakas ja jõuda kõike teha. Näiteks kooli ma ikkagi veel ei lähe. Äkki see oligi see "kurjajuur", see, et selle peale üldse mõelda julgesin - ning nüüd karistus käes!
No esimene emaduskogemus ja tundus, et energiat on palju ja et ikka teeks ja toimetaks! Ikkagi uuestisünd ja uus keha ja kogemus ja! VAU! Aga no ilmselgelt põlesin läbi! Õnneks siiski sain enam-vähem õigel ajal jaole. Loodan vähemalt, et enam sellist jama läbi ei pea kogema ja AUSALT püüan nüüd parem ema olla. Ja ainult talle elada! Kuigi no hirmsasti tahaks juba sinna ja tänna ning vähemasti hobuste juurdegi minna... Appi!!! Aga loodan, et pisikese kasvades ja arenedes ja kosudes siiski leiame kuldse kesktee, et koos siiski ka väljaspool kodu tegutseda saaks. Senikaua pean ka ennast hoidma ja riietama nagu beebit, sest nagu selgub, siis oleme kõigele väga vastuvõtlikud. See on müstika mu jaoks, sest olen alati olnud terve kui purikas! Aga nagu näha, siis pole siin midagi uues kehas kõik hea ja super. Keegi suurt palli müüb, kuhu sisse saaksime pugeda ja end niiviisi kogu ümbritseva eest kaitsta?

No midagi sellist :D



Nali naljaks. Aga meile anti uus võimalus. Uus algus. Ja nüüd paremini. Oleme kodused ja ühtki haiget inimest näha ei taha! :D Nädalalõpus saab Kertukene juba kuuseks, järgmine nädal kontrollvisiidile uusi parameetreid võtma, saame ka kordusvaktsiini ning siis võib kõik minna järjest-järjest paremaks ja me kõik tugevamaks. :-) Ja detsember on imeline jõulukuu - ootame imesid ja kõike kaunist :-) Elame-näeme.


Kena õhtut, armsad jälgijad-kaasaelajad!





Tuesday, November 17, 2015

Total bad luck on Friday 13!!!



Ei, ma ei ole ära kadunud. Varsti, kui oleme koju saanud haiglast, siis kirjutan täpsemalt, aga no SELLIST ebaõnbe pole elus veel kogenud 13ndal reedel. Pigem on see päev mulle õnnegi toonud!

Thursday, November 12, 2015

Tagasi kooli!?! HELP ME!!!

Appi!!! Miks ma pidin SEDA UUDIST nägema!?!

Korraliku hobuhulluna sai 2013.aastal JKHK lõpetatud Hobumajanduse eriala, aga kuna elu on teinud vahepeal erinevaid keerdkäike, siis pole jõudnud ennast edasi täiendama minna. Vahetasin lihtsalt vahepeal töökohta, et uusi kogemusi saada. Varem töötasin 3 aastat Nurmenuku Raskeveohobustega ning alates 2014 aasta detsembrist Muhumaal Hobuturismitalus. Kõik on läinud kenasti ja kahetsema pole pidanud siiani midagi. :-)

Aga nüüd selgub, et Järvamaa Kutsehariduskeskus on uue erialaga lagedale tulnud. Põllumajandustootja-Hobusekasvatusspetsialist (tase 5). Ja no see on ikka üks ahvatlev väljakutse! Aga värske emana ma kahtlen hetkel, kas ikka suudaksin selle kõigega hakkama saada. Kuigi väga-väga ju tahaksin! Ohh... Palju tahad - vähe saad?

Peangi nüüd hakkama plusse ja miinuseid kirja panema, kaaluma-mõõtma-aru pidama. Kas see üldse tasuks end ära? Äkki mul avaneb ka kunagi hiljem minna ennast täiendama veel? Kertukene muidugi oleks jaanuaris, kui antud kursus algab, juba kolmekuune ja õppimine toimub kaugõppe vormis. Kord-kaks kuu jooksul peaks ka koolis "nägu" näitamas käima. Tundub ju lihtne. :-)

Vaatab, mis saab. Õnneks veidi aega veel aru pidada. Kirjutasin ka kooli, et enda asjaolusid täpsustada, kas-miks-kuidas. :-)


AGA SIISKI!

Paluksin siinkohal teie kõigi aktiivset osavõttu siin all kommentaariumis!

Palun kiitke-laitke, andke nõu, kas tasub see teekond mul nüüd jaanuaris juba ette võtta või mitte? Eriti oodatud on Teie kommentaarid ja kogemuslood, kes on ise selle tee ette võtnud - pole vahet, kas olite edukad ja lõpetasite või siiski valisite teise tee.


SHOOT!!!

Tuesday, November 10, 2015

My this year's Christmas challenge ehk väike moeblogi vahelduseks!

Kuna tunne oma uues kehas on lihtsalt vapustavalt mõnus, noh, kui välja arvata need endiselt 5 ülekilo ja "ilusad" armid kõhul, siis olengi siin jõudumööda oma "tuunimisega" tegelenud.

Kõige esimesena võtsin ette oma "klikiaegsete" prillide uuenduskuuri, see nädal mingi päev peaks uued raamid kätte saama, ei jõua ära oodata, need on NII ilusad :-) Eks ma siis uhkustan nendega ka, kui olen kätte saanud!




Eile sai käidud üle pika aja juuksuris. Mu juuste tekstuur on nii muutunud, kuidagi väga kuivad ja katkised tundusid ning kuna mul väga neid aega kammida ka pole (loe: ei viitsi kammida :D ), siis on neid ikka jõhkralt ka välja tulnud selle katkumise käigus, kui üle päeviti oma koidula-sonksiga ema juurde kammimisse lähen, sest endal lihtsalt jõud enam üle ei käi. :D Aga eneselegi üllatuseks selgus juuksuri juures, et polegi asi nii hull, kui olin kartnud. Tema arvates väga ilusad ja paksud juuksed, nii et lõpuks hea 5cm raatsisime maha võtta. Seega jäid ikkagi pikad juuksed veel mulle, vaatab kaua ma kannatan ja kuidas nüüd värskelt juuksuri käe alt läbi käinud juuksed toimivad :D Aga siiski lasin teha midagi põnevat! Elu esimene hair-tatoo. Mu meelest väga äge: süda ja sees täht K nagu Kertu! <3 Ja muidugi ka värvisime, selliseks pruunikas-oranžikaks. I just love my new hair! Kuna karvakasv peaks olema endiselt võimas mul, siis ei kahetse ma absoluutselt midagi! :D Kes ei riski, see shampust ei joo!



Nii-nii. Siis ükspäev käisin sõbranna juures näohoolduses. Raseduseaeg ja hormoonidemöll on kõik kuidagi paika loksutanud. Mul ikka olnud siin punnide-vinnidega probleeme. Aga nüüd on kõik kui imeväel kadunud või noh, mitte täielikult, eks nägu ikka puhastub.
Käisin ka raseduse ajal ja ka enne seda juba näohoolduses ja kasutasin korralikke enda nahatüübile sobilikke tooteid, aga tulemust polnud siis veel näha. Aga see järjepidev näo eest hoolitsemine on end ära tasunud ja õnneks pole ma ainuke, kes nii arvab, sest ka sõbranna uuris ja puuris mu nägu ning kõik on tõesti parem.. ja kui nii jätkan siis varsti on veel parem. :-)
Selle muutuse üle olen ma ikka kõige õnnelikum üldse oma suurtest muutustest. Sest mind on alati selle näoteema pärast isegi noritud. Võhivõõrad inimesed on tulnud rääkima, alustanud "läbi lillede" ja siis kord isegi üks, väidetavalt näohooldusega tegelev naisterahvas, hakkas mulle oma võimsat teenust pähe määrima. Täiesti lambivõõras! Et kas ma ikka hoolitsen oma näo eest ja bla-bla-bla... Hallooo!?! Aga see selleks, ma teadsin, et ühel päeval kõik muutub. Need näoarstid ka midagi ei tea, olen ka seal kontrollis käinud. Arvati, et mul on mingi akneteema... No sellisel juhul peaks mul nüüd terve nägu vist armiline olema!?! Ohjah :-)

Ja siis last but not least. Olen veidi ka shoppamisega tegelenud :D Ja tänapäeval on selleks õnneks palju võimalusi, ei pea isegi kodunt välja minema ning lapsega oleks ausaltöeldes väga tüütu mööda kaubanduskeskuseid kolada. Pole see ringi rändamine ja shoppamine mulle kunagi meeldinud. Aga kodus arvuti taga on mõnus. Kui tead oma täpseid mõõte ning leiad meeldiva ja usaldusväärse müüja, siis on kõik võimalik! :D
Siinkohal peangi ära mainima ja tegema väikese reklaami järgnevatele müüjatele:

Kärt Lind - Moeklikk

&

Evelin Kaasik Shop

Super tore ja kiire teenindus mõlema poolt!



Ostetud riietest siis.

Moeklikist sain ilusa ja sooja mantli talveks ning mõnusad paksemad retuusid.

 Vabandan oma plekise peegli pärast! :D




Ja Evelini juurest ostsin jõulupidude jaoks ilusa kleidi ja saapad. No ja nendega on ikka vaja üks korralik väljakutse läbida! Kleit läks küll enam-vähem normaalselt selga, kuid see kõhuke vajab veel trimmimist, hetkel veidi naljakas, nagu oleks paar kuud rase :D Aga pole midagi, küll selle kõhu ka trimmi saab!

Hetkel siis selline! No pluusiga on enam-vähem, olen täitsa rahul, aga kleidiga veel käia ei julgeks :-) 20 päeva pärast sünnitust.

Mu väike tiigrikõht kah. Otsevaates ei hakka teid hilja õhtul õudusunenägudega hirmutama :-) See väike "kõhuke" tulebki veel trimmi saada. Aga ma ei põe, ärge teie ka muretsege! :D


Aga nende jalanõudega on ikka korralikku huumorit juba saanud :D Kena 13cm konts ja ma pole kunagi olnud mingi kontsainimene. Aga no ühel korralikul noorel ilusal emal ju peaks ikkagi kapis ühed kontsad olema... Või mitte? No ma proovin-vaatan-harjutan, kuidas hakkama saan. Ilusad on nad küll ja no kui ma selle kõndimise kord selgeks saan, siis olen selline püss, et... oioioiii :D Ja pole vaja ka mehelt enam musi norida, saan minna ja ise võtta :D





Ja nüüd Padjaklubi lainele...


Kena õhtut kõigile!

Sunday, November 8, 2015

Meie issi esimene isadepäev!

Kahjuks ei lubanud Ta meil seda IMEARMSAT videot jagada, aga no seda lihtsalt peab jagama, sest just meie Kertul ongi PARIM isa maailmas! Armastame Sind nii väga!!! Ära pikka viha pea :-)


Kertu kingitus issile:

Emme kingitus issile:

Õnnitlusvideo:


Ja blogipostitus jätkub...

Mis see isadepäev ilma korraliku huumorita oleks? Väike Kertu peaks vist kandideerima Ärapanija saatesse, Juur ja Kivirähk ei jõua oma naljadega isegi mitte meie plika tasemenigi!
Kuna meie issi kahjuks hommikuinimene pole (toidulõhnad ajavad iiveldama ja paar tassi kohvi suudab sisse venitada), siis oleks selline seik vist ta täiesti rivist välja viinud, kui tema oleks pidanud sel hetkel Kertu mähkmeid vahetama. OMG! :D Õnneks oli issi suures toas diivani peal veel vaikselt ärkamas, kui mina tirtsu mähet vahetama suundusin. Vaatasin, et oh, väike ports, vahetan ära ja siis saab tüdruk vaikselt edasi mõnnata, pepu kuiv ja värki. Pühkisin suurema osa kraamist mähkuga ära ja kummardusin veidi, et vaadata, kas on veel jääke kusagil... Ja SEE mis sealt väikese inimese seest SEL HETKEL plahvatas!!! Kiljatasin!!! Suu ja silmad ja juuksed ja seinad ja ka Kertu ise oli kena porgandipüreega üle valatud!!! :D Nii armas väike naljatilk meil siin sirgumas :-) <3 <3 <3




Ja siit tulevad nüüd ka kurikuulsad fotosüüdistused!

Olete te valmis?

...

...

...

KINDEL???


Kõhulihased pingule, wc ruum vabaks ja... GO!!!












Ja lõpetuseks päevakangelasest endast ka üks pilt, kes otseloomulikult on eluga super rahul ja magab magusat und peale vihmast jalutuskäiku:




CHEERS! :-D

Friday, November 6, 2015

Ei takista vallid, ei takista kraav...

Üht tõelist hobusehullu ei takista ratsutamast ka kõigest 16 päeva tagasi toimunud õmblustega lõppenud 15-tunnine sünnitus!

Tegin küll surmapatuväärilise teo, kuid siiski-siiski oli kõike seda väärt, reaaaalselt ka! Olen nii häppi! :D Ja Kertukene sai ka väikese hobupisikuga loodetavasti nakatatud või siis vähemalt korraliku doosi hobuselõhna sisse hingata! :-)

Esialgne plaan oli lihtsalt, et lähme Kertukesega hobuseid vaatama ja vähe uude keskkonda, ausalt siin kodukülas on juba kõik tänavad maha jalutatud, et igav lausa. Ning seetõttu siis saigi valitud hea kodulähedane tuttav paik, kus kunagi paar aastat ka töötatud sai, tuttavad inimesed ja loomad, mõnus kohe :-)

Aga noh, "igaks juhuks" panin ka ratsariided selga, et mine-sa-tea, kuigi arvasin, et olen ehk lihtsalt lõvikonservi söönud ja raudselt lööb pasa lahti. Kuid kui neid suuri mammuteid nägin (täpsemalt siis külastasin Nurmenuku Raskeveohobuseid) - oh seda õnnejunnis nägu, mis minust välja lõi, naersin omaette nagu viimane debiilik, kui tuttava tallipoole jalutasin. Aga siiski seekord oli miski teisiti, hoopis teine tunne, samas rahulolev, samas ärev.

Ja nagu karta oligi, siis... Kohe, kui talli sisenesin ja oma suurt lemmik-karvapalli boksi aknnast välja piilumas nägin, siis meie pilgud kohtusid ja see oli nagu (taas)armumine esimesest silmapilgust!
Eesti raskeveo täkk Kuldar Matu - poisi fännileht! Olen uhke et just mina õpetasin sellele hobusele esimesed tõekspidamised ratsa - ja ka rakendimaailmast, koos õppisime ja arenesime, olime üks tiim! Elu keerdkäigud viisid meid küll vahepeal lahku, kuid nagu näha, siis ei saa me siiski päris teineteiseta. :-) Ja saime jälle võimalusi vanu aegu meenutada... mine sa tea, mis plaanid sel elukesel meile on...

Poiss oli nii õnnelik! Ma ei teagi, kes meist nüüd kokkuvõttes õnnelikum oli, kas mina või tema. Aga igatahes, nii kui ta mind end tervitamas kuulis, siis vaatas vaid ainiti mind, ootas talle ostetud porgandeid ning lõpetas ka heina krõbistamise, et ainult ta boksist välja võetaks ja ometi tegelema hakataks! I-M-E-L-I-N-E tunne!!! :-)

Koos tallimehe abiga sai Matukene ära puhastatud ja valmis sätitud ning eneselegi ootamatult olingi juba sadulas ja seadsime sammud metsa poole. Oi kurrrja, kuidas ma end ikka tagasi pidin hoidma! Pool tunnikest ikka tegime sõidu (põhiliselt sammu, Matu oli kohe ekstra laisk, tunnetas vist minu emalikku nõrkust :D aga punnitasin temast ka paar meetrit jooksukest välja porgandite abiga! Jess - see oli vahva! Seega kui te tahate sohvaga ratsutada - jah SOHVAGA!!! siis külastage Nurmenuku talli Pärnumaal, Matu teeb seal söite ka algajatele lastele :-) ) Aga no oleks ju tahtnud sabagi sirgu kihutada... aga liiga hulljulge ka ikka ei tasu olla, ma ikkagi nüüd emarollis ja pean ka teistega arvestama, isegi rohkem, kui muidu ning pole vaja mingi verejooksuga haiglasse sattuda. Nii et tunde järgi, tasa ja targu. Sain vähemalt oma unistuse täita, suuuuur hobusehull polnud ju nüüdseks lausa 8kuud ratsutanud!!! Appiii :D Aga mõeldud-tehtud :-)


Nii vähe ongi õnneks vaja...



Kertu ja hobused!



Armas Matu!

Vanamees Kaima - kes teab, siis tegemist ühe kõige südamlikuma hobusega terves universumis! Ta on KÕIGI sõber ja tõeline hellik oma suure kogu kohta :-)

NEED kõrvad! 

Mõned Viktoria tehtud pildid ka:





Wednesday, November 4, 2015

Born for the Internet!

OMG!


Meie Kertu läheb varsti küll Muhumaale hobusesita sisse mängima, lambaid taga ajama ja metsahaldjatega tsillima. :D

Veel üks! Väike reklaam ostetud toodetele ja pilte!

Uus imetamispadja komplekt (by Romanna)

Sobib ideaalelt ka beebi selja toetamiseks

Emme on üks ja ainus!

Kullapai lutiketid tegi meilegi imearmsad meened

2 nädalat peale rasedust!

KURIkuulus külmetuse lähenemine kättemaksuks edevuse eest!


Minu kullast kallimad! Ostsime täna mehega mõlemad Bingo piletid, et äkki õnn naeratab, aga selgus, et meie õnn on juba meie kätes! Aga ega rohkem polegi ju tegelikult vaja :-)