Ei tasu ikka ainult hõisata, sest varem või hiljem saabub õppetund. Elu on siiski kui Ameerika Mäed - üles ja alla, üles ja alla. Nii ka täna - mulle öeldakse küll, et ära liiga palju "õitse", sest pill tuleb pika ilu peale... Aga! No inimene ei õpi kahjuks, enne kui tulemus käes...
Seega täna juhtus meiega järgnev proovilekivi. (Nüüd on mul juba piisavalt jõudu ja energiat, et uuesti edasi blogida, aga see, mis toimus 2 tundi tagasi... seda ei taha enam kunagi meenutada...).
Naised, kaitske oma RINDU! Nagu reaalselt ka! Eriti kui teie hoolitseda on selline ilmaime nagu meie Kertu! Tissid peab hoidma soojas, naised on peale sünnistust nagu beebid, hellad ja kergesti mõjutatavad, nii haiguste kui ka tujude poolt.
Ja seda kõike ma täna tundma saingi. Käisime tirtsuga õues jalutamas, ema ja Snoopyga. Ja otseloomulikult, kuna ilm TUNDUS soe, oli vaja panna selga võimalikult õhuke jope, et siis eputada ja vägevaid pilte teha. Vaikselt tundus küll, et tuul käib kuidagi läbi, võttis selja märjaks ja... tissid hakkasid kipitama.
Kodus toimetades tundsin äkitselt, kuidas pea hakkab tuikama, ja külmavärinad jooksid mööda mu selga välgukiirusel üles alla. See oli sekundite küsimus, kui mulle tundus, et mul on toas 24 kraadi asemel miinus24! Huuled olid sinised, ja värisesin kui uhiuus Duracelli patareidega vibraator. Haarasin kapist selga kõik riided, mis mul kunagi olnud on, ja pugesin miljoni teki alla. Ema kallis, proviisor-isiklik kodutohter jooksis siis kiiresti koduapteegi kallale, pistis mulle Paracetamooli ja meega teed ning õnneks saime vist täitsa õigel ajal jaole, sest seest võttis kohe soojaks ja külmavärinad hakkasid vaikselt kaduma.
Ja siis saabus täielik nok-aut! Väsisin nii ära, et palusin emal võtta laps ja minna teise tuppa, mina tahan 15minutit magada, sest ma ei jõudnud lapsele isegi süüa anda. Vaeseke, õnneks on ta mul nii tubli magaja ja sai ka eelnevalt kõhu täis mugitud. 15 minutist sai ootamatult 2 tundi ja ka minu haigus oli kui käega pühitud! Aga üles ärgates saabus mu mees ja küsis, kus laps on ning olin täiesti paanikas, sest ei mäletanud emaga jutuajamisest mitte essugi. Appi! Vaatasin voodis ringi, siia ja sinna, teki alla, voodi alla... Paanika - olin oma lapse ära maganud? Minu ÕNNEKS on mu mees veel täie mõistuse juures ja seadis sammud kiirelt ema tuppa, kust leidsis vanaema sülest ühe magava inglikese! Jumal tänatud!
Seega, arstide märkused, et puhka, PUHKA reaalselt! Oleme emadena alguses väga vastuvõtlikud kõigele ja tulebki koos lapsega süüa ja magada. Nii et pole siin midagi, homme lasen mehel voolu korterist päevaks välja lülitada ja magame lapsega päeva maha. Muidu lõpetan varsti hullaris ja sellist ema ei sooviks ma ka oma suurima vihavaenlase lapsele!
No comments:
Post a Comment