Tegin küll surmapatuväärilise teo, kuid siiski-siiski oli kõike seda väärt, reaaaalselt ka! Olen nii häppi! :D Ja Kertukene sai ka väikese hobupisikuga loodetavasti nakatatud või siis vähemalt korraliku doosi hobuselõhna sisse hingata! :-)
Esialgne plaan oli lihtsalt, et lähme Kertukesega hobuseid vaatama ja vähe uude keskkonda, ausalt siin kodukülas on juba kõik tänavad maha jalutatud, et igav lausa. Ning seetõttu siis saigi valitud hea kodulähedane tuttav paik, kus kunagi paar aastat ka töötatud sai, tuttavad inimesed ja loomad, mõnus kohe :-)
Aga noh, "igaks juhuks" panin ka ratsariided selga, et mine-sa-tea, kuigi arvasin, et olen ehk lihtsalt lõvikonservi söönud ja raudselt lööb pasa lahti. Kuid kui neid suuri mammuteid nägin (täpsemalt siis külastasin Nurmenuku Raskeveohobuseid) - oh seda õnnejunnis nägu, mis minust välja lõi, naersin omaette nagu viimane debiilik, kui tuttava tallipoole jalutasin. Aga siiski seekord oli miski teisiti, hoopis teine tunne, samas rahulolev, samas ärev.
Ja nagu karta oligi, siis... Kohe, kui talli sisenesin ja oma suurt lemmik-karvapalli boksi aknnast välja piilumas nägin, siis meie pilgud kohtusid ja see oli nagu (taas)armumine esimesest silmapilgust!
Eesti raskeveo täkk Kuldar Matu - poisi fännileht! Olen uhke et just mina õpetasin sellele hobusele esimesed tõekspidamised ratsa - ja ka rakendimaailmast, koos õppisime ja arenesime, olime üks tiim! Elu keerdkäigud viisid meid küll vahepeal lahku, kuid nagu näha, siis ei saa me siiski päris teineteiseta. :-) Ja saime jälle võimalusi vanu aegu meenutada... mine sa tea, mis plaanid sel elukesel meile on...
Poiss oli nii õnnelik! Ma ei teagi, kes meist nüüd kokkuvõttes õnnelikum oli, kas mina või tema. Aga igatahes, nii kui ta mind end tervitamas kuulis, siis vaatas vaid ainiti mind, ootas talle ostetud porgandeid ning lõpetas ka heina krõbistamise, et ainult ta boksist välja võetaks ja ometi tegelema hakataks! I-M-E-L-I-N-E tunne!!! :-)
Koos tallimehe abiga sai Matukene ära puhastatud ja valmis sätitud ning eneselegi ootamatult olingi juba sadulas ja seadsime sammud metsa poole. Oi kurrrja, kuidas ma end ikka tagasi pidin hoidma! Pool tunnikest ikka tegime sõidu (põhiliselt sammu, Matu oli kohe ekstra laisk, tunnetas vist minu emalikku nõrkust :D aga punnitasin temast ka paar meetrit jooksukest välja porgandite abiga! Jess - see oli vahva! Seega kui te tahate sohvaga ratsutada - jah SOHVAGA!!! siis külastage Nurmenuku talli Pärnumaal, Matu teeb seal söite ka algajatele lastele :-) ) Aga no oleks ju tahtnud sabagi sirgu kihutada... aga liiga hulljulge ka ikka ei tasu olla, ma ikkagi nüüd emarollis ja pean ka teistega arvestama, isegi rohkem, kui muidu ning pole vaja mingi verejooksuga haiglasse sattuda. Nii et tunde järgi, tasa ja targu. Sain vähemalt oma unistuse täita, suuuuur hobusehull polnud ju nüüdseks lausa 8kuud ratsutanud!!! Appiii :D Aga mõeldud-tehtud :-)
Nii vähe ongi õnneks vaja...
Kertu ja hobused!
Armas Matu!
Vanamees Kaima - kes teab, siis tegemist ühe kõige südamlikuma hobusega terves universumis! Ta on KÕIGI sõber ja tõeline hellik oma suure kogu kohta :-)
NEED kõrvad! ♥
Mõned Viktoria tehtud pildid ka:
2 comments:
12õmblust ja 14päeva, rohkem lihtsalt ei kannatanud oodata, seega tean seda tunnet :D
Vähemalt on minusuguseid hulle veel siin ilmas :D
Kas ma oma saatusekaaslase nime ka teada saan?
Post a Comment