Aga no see lapse ja koeraga reisimine on ikka omaette ooper! :D Vaevu-vaevu mahtus vanaema ka kuidagi autosse ära. Juba mina pean endale alati miljon asja kaasa igale poole vedama, siis nüüd ka Kertule vaja samapalju asju võtta, pluss koerale pesad-värgid... oijah! Hädasti oleks vaja suuremat autot! Aga no hakkama saime. Õnneks meil on tore ja vähenõudlik vanaema, kes mahtus kenasti siiski ära ja saime talle seda imelist Muhumaad tutvustada, näidata, kus loodetavasti varsti elama hakkame. Kui meie tubli issi töö kõrvalt piisavalt aega leiab, siis võib see kolimine (peab vist tellima mitme järelkäruga rekka :D) toimuda juba uue aasta alguses - ei jõua ära oodata! :-)
Oma kodus, ema juures, on ka nii tore ja kodune ja hea. Aga no SEE tunne, mis mind alati valdab, kui Muhu poole sõidan, see on lihtsalt kirjeldamatu. Muhu on saar, kus aeg peatub! Seal on hoopis teine ajaarvamine, mõnus saare kliima ja no need mõnusad metsa - ja rannarajad hobusõitudeks ja ka niisama elu nautimiseks lihtsalt ideaalsed! Kõik on lihtsalt nii õige. Minu ja Kertu ja Kertu issi kodu lihtsalt peab seal olema! Väikesel lapsel peaks seal olema igati mõnus kasvada ja areneda, võimalikult kaugel olla sellest nutiajastust ja vähekenegi näppe mulda või hobusõnnikusse kasta, tunda tõelist maahõngu. Nagu me kõik "vana aja" lapsed oleme kunagi üles kasvanud, rõõmsad ja õnnelikud. :-)
Tihuse talu peremees härra Kivisoo majutas meid oma mõnusasse turismitalu tuppa, kolm korda päevas saime kõhud pungile süüa imemaitsvast kodusest söögist. Vanaema oli eriti õnnelik, et pakuti Muhu lesta, leiba ja abielukala! Vot nii vähe oligi tal õnneks vaja ;-) Lisaks kingiti meile Kertuga imeilus orhidee, kelle eest nüüd hoole ja armastusega hoolt saame kanda!
Kuna nüüd läheb ju nii vara juba pimedaks, siis esimesel õhtul me suurt midagi korda ei saatnudki. Nautisime head sööki, seltskonda ja mõnusat kaminasoojust :-)
Kuigi väljas möllas hooti päris kõva tormituul, käisime me siiski laupäeval väikesel jalutuskäigul ning otseloomulikult ei saanud ma ka hobustest üle ega ümber! :D Niisiis võtsimegi väikese metsaretke ette koos plixidega :-) Õnneks väike Kertuke nõustus selle aja koos Vanaema ja Snoopyga veetma - nii tubli tüdruk mul ikka! Nii tore oli ratsutada, vanade aegade mälestuseks, või nii! Ohh, kuidas ma igatsen juba, et saaks viis ja rohkem tundi seal sadulas olla, turistidega Võilaiule kapata või soo peal lehmi taga ajada!!!
Tüdrukud olid eneselegi teadmata valinud mulle sama hobuse, kellega mul oli au sõita ka minu kõige esimesel Tihusega tutvumise päeval! Ja olgem ausad, ega mu makaronijalad väga rohkemat poleks hetkel vast suutnudki :D Sain mõnusa turisti-maasu Vendetaga vanu aegu meenutada! Ja no, olgem ausad, ametlikult ja avalikult ei tohiks ma IKKA veel tegelikult ratsutada :-) Endiselt, nüüd juba vähem kui kolm nädalat, arsti kontrollini :D Aga ellu jäin ja elu on jälle lill! :-)
Pühapäeval oli vist vaikus enne tormi, aga Muhumaa kostitas meid imeilusa päikesepaistelise ilmaga :-) ja ka kojusõit möödus vägagi rõõmsas meeleolus, mis sest et siiski oli kurb lahkuda. Aga ma tean, et ma saan õige pea sinna tagasi!!! :-) Ja mis põhiline - meid ka oodatakse!
Koju jõudes, kui olime kogu selle reisimoona tagasi tuppa tassinud ja endid taas sisse sättinud, tabas tõeline väsimus, samas rahulolu. Mõnikord vist on puhkus isegi väsitavam, kui töö tegemine. Aga siiski oli see kõik seda väärt. :-)
Isegi koer Snoopy oli nii väsinud, et ei suutnud oma maiusepulkagi närida, silm lihtsalt vajus kinni! :D
Ja no kõikse rõõmsam ja õnnelikum ja puhanum tegelinski on siiski kokkuvõttes meie kullakallis Kertu! Tema järgi käib ju kogu ajaarvamine, sest tema ongi boss! Sööb ja magab just siis kui tema tahab. Ja kui on üleval, siis naerab ja jagab oma rõõmu kõigiga! Lihtsalt maailma kõige armsam ja kallim!!!
♥
♥
♥
No comments:
Post a Comment